Paide giidid
Paide linnast
Vaatamisväärsused Aerofotod Sõpruslinnad Multimeedia Paidest Nelja kuninga lugu
Ajalugu
Pildid aastatest 1799-1890 Vaated Vallitornist Eelmise sajandivahetuse fotod 10 aastat vabadest valimistest
Kasulikku
Linnaleht
Majutus, toitlustus
Hotellid Külalistemajad Hostelid Külaliskorterid Toitlustus
Puhkus
Ratsutamine Jalgratas Matkamine Vesiharrastus Taliharrastus Kalastus Vaatamisväärsused
Sõpruslinnad

 

Reopalu kalmistu

Reopalu kalmistu

Reopalu kalmistu on Paide linna vanim surnuaed. 1773. aastal keelati keisrinna Katariina II poolt kirikutes ja linnades sees surnute matmine. Linnavalitsus ostis 1774. aasta augustis kalmistuks sobiva maatüki linnast väljas Suur-Pärnuväljal. Uude surnuaeda maeti esimesena 9. novembril 1774. a. leitnant Helffreich.
 
Algselt oli surnuaed väike. Kalmistu esmakordne laienemine toimus1800. aastal, mil ehitati esimene paekivist kabel ja väike surnuaiavahi maja. 1835. a. ehitati uus vahimaja. 23. augustil 1836. aastal õnnistati ja avati kasutamiseks surnuaia läänepoolne laiendus. Samal ajal kehtestati ka kindel surnuaia kasutamise kord, matmine toimus ainult reas ja matmisel olid ühesugused õigused nii linna- kui maarahval. 14. juulil 1846. a. õnnistati surnuaia idapoolne laiendus. Samal ajal tasandati vanim surnuaia osa ning võeti teistkordselt kasutusele. 
 
Alates 1806. aastast hakati hauaplatse müüma pärsiomanduseks. 1856. aastal ehitas meister Kabrutzki uue kivikabeli, mis koosnes kahest hauakambrist ja ühest pealmisest ruumist. Hauakambrid olid määratud surnute hoidmiseks ja nende kasutamise eest võeti tasu.
 
Ruumipuuduse tõttu lõpetas linnavalitsus 1860. aastal maakoguduse õiguse surnuaeda kasutada. 1865. aastal asutati maarahva jaoks uus Sillaotsa surnuaed Tallinna viiva tee ääres. Maatüki eraldas tollane kiriku patroon J. von Stackelberg. Sellest ajast kasutasid Reopalu kalmistut vaid Paide linnakodanikud. Hiljem sellist vahet enam ei tehtud. 1900. a. tasandati ja planeeriti 1846. aastal kasutuselevõetud surnuaia osa vahimajast linna pool ja hakati seda välja andma ainult perekonna hauaplatsideks. 1903-1904 istutati tee äärde puud, ehitati uus piirdeaed ja värav. 1909. a. ehitas ehitusmeister Mamberg praeguseni säilinud kivikabeli. Viimati laiendati surnuaeda 1932. aastal kalmistu põhjapoolses küljes kogu senise aia pikkuses 0,73 ha suuruse maatüki lisamisega. Kalmistu kuulub Paide linnale.
 
2002. aastal paigaldati kalmistu peasissekäigu juurde infostend, millel on lühike ülevaade kalmistu kujunemisest ja tähistatud kalmistule maetud ajalooliste isikute hauaplatsid.

 

 
REOPALU KALMISTULE MAETUD AJALOOLISTE ISIKUTE TUTVUSTUS
 
 
Perekond Hesse
 
Carl Hermann Hesse
Carl Hermann Hesse sündis 16. veebruaril 1802. aastal Tartus, õppis Tartu Ülikoolis arstiks ja töötas aastatel 1833 – 1885 Paides ja Järvamaal maakonnaarstina. Töötades linna haiglas, pööras ta palju tähelepanu vaese elanikkonna tervisele. C. H. Hesse oli lastekodu asutaja ning annetas osa tulekahjus põlenud Paide kiriku ülesehitamiseks vajalikust rahast.
 
Carl Hermann Hessel oli suur perekond. Kolmest abielust oli tal kokku 11 last. Viimane laps esimesest abielust, Carl Otto Johannes (1847-1916) oli kirjanik Hermann Hesse isa.
 
Hermann Hesse
 
 
Nobeli preemia laureaat, kirjanik ja luuletaja Hermann Hesse sündis 2. juulil 1877. aastal Calwi linnakeses Württembergis misjonäri perekonnas. Ta õppis Göppingeni ladinakoolis ja Maulbronni kloostriseminaris. Pikemalt elas kirjanik Baselis ja Bodenseeäärses Gaienhofenis. 1912. kolis Hesse Berni, kus ta andis välja sõjavangide jaoks ajalehti ja muud lugemisvara. 1919. aastast kuni elu lõpuni elas ta Šveitsis, Lugano lähedal. Hermann Hesse suri 9. augustil 1962.
 
Hesse on saanud XX sajandi kirjanduses üheks loetumaks saksa autoriks Thomas Manni kõrval. 1943. aastal ilmunud romaani „Klaaspärlimäng“ eest määrati talle 1946. aastal Nobeli kirjanduspreemia.
 
Hessede kodumaja ega haiglat ei ole Paides säilinud. Reopalu kalmistul on üheksa Hesse perekonnaliikme hauad, seal hulgas C. H. Hesse ja tema kolme abikaasa kalmud.
 
 
Carl Cotthard Hammerbeck
 
 
 
Carl Gotthard Hammerbeck sündis Paides 3.augustil 1800.aastal.Tema isa Christian Hammerbeck oli rootsi ohvitserist lukkseppmeister, ema Anna Elisabeth pärines Haapsalust.
 
Alghariduse sai C.G. Hammerbeck Paide kreiskoolis, edasi õppis Tallinna Kubermangugümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis usuteadust. Tallinna Toomkirikus ordineeriti ta Anna koguduse õpetajaks ja õnnistati ametisse Paide Püha Risti koguduses 1825.aastal. Sellel kohal teenis ta 41 aastat.
 
Koguduse õpetajana hoolitses õpetaja Hammerbeck Paide ja linna ümbruse laste hariduse eest. Lisaks olemasolevatele saksakeelsetele poeglaste algkoolile, kreiskoolile ja tütarlastekoolile asutati tema eestvedamisel linnas 1835.aastal esimene eesti õppekeelega kool, kus õpetati usuõpetust, lugemist, kirjutamist, arvutamist, laulmist ja käsitööd. Koolimaja asukohta Pärnu tänava ääres tähistab mälestuskivi.
 
Õpetaja Hammerbecki töökoht, Paide kirik, ehitati aastatel 1771-1786. Tema ajal parandati oluliselt torni katust, annetustest saadud raha eest sai kirik uued aknad. 1839.aastal sai kirik rängas rahesajus kannatada, misjärel alustati eeltööd hoone põhjalikuks remondiks. Rahakorjamisüritused Paide kiriku jaoks olid edukad  Peterburis, Narvas, kogu Eesti- ja Liivimaal. Remonditöödega alustada aga ei jõutudki, sest 1845.aastal hävis kirikuhoone teadmata põhjustel tekkinud tulekahjus ja kogudusel tuli hakata ehitama uut pühakoda.
 
Praegu linna keskväljakul asuv kirik on õnnistatud 1848.aastal. Selle ehitamiseks vajalik raha saadi samuti korjanduse teel, mille eestvedajateks olid õpetaja Hammerbeck ja kreisiarst Carl Hermann Hesse. Selle eest autasustati C.G. Hammerbecki 1849.aastal kuldristiga. Teised kõrged autasud – jutlustaja rist Vladimiri paelaga ja medal Andrease paelaga - sai ta põgenike ja haavatute toetamise eest Krimmi sõja (1853-1856) ajal.
 
Õpetaja Hammerbeck lahkus ametist 1866.aastal tervislikel põhjustel ja suri 25.veebruaril 1870. Reopalu kalmistul on seitsme Hammerbecki pereliikme hauad, sealhulgas tema ema Anna ja abikaasa Franziska (sünd. Ahlbaum) kalmud.
 
 
Johann (Juhan) Leinberg
 
Johann leinberg, Eduard Vilde romaani „Prohvet Maltsvet“ peakangelase prototüüp, sündis 26. sptembril 1812 aastal Koeru lähedal Norra vallas. Noorena pidas ta Einmani vallas Maltsveti talu, mille järgi hakati teda hiljem kutsuma prohvet Maltsvetiks. Leinberg ostis 1848. aastal Tallinnas kaks maja, kuid pärast rasket haigust, mille mõjul süvenes huvi pühakirja lugemisse, pöördus ta tagasi Järvamaale.
 
Leinberg oskas talupoegade nurisemist teoorjuse vastu ära kasutada ja neid oma hea kõneoskusega mõjutada. Järva- ja Harjumaal jutlusi pidades sai temast usulahu rajaja. Oma esimese palvetunni pidas Leinberg 1854. aasta detsembris. Prohvet Maltsvet kutsus loobuma vara kogumisest ja kuulutas peatset maailma lõppu. Kaebuste tõttu arreteeriti ta, kuid lühiajaline vangistus ainult suurendas tema populaarsust. Maltsvetlased kogunesid 1861. aasta kevadel Tallinna lähedale Lasnamäele valget laeva ootama, lootes, et see nad tõotatu maale viib. Osa neist rändaski hiljem Krimmi, teiste seas lühikeseks ajaks (1861 – 1864) ka Leinberg.
 
Talupoegade väljarändamine oli mõisnike huvide vastu. Maltsvetlaste koosolekud keelati ära ja mõisnikele vastuhakkamise eest karistati neid ihunuhtlusega. Leinbergi maine teekond lõppes 28. augustil 1885. aastal Pruuna vallas Ambla kihelkonnas. Tema põrm maeti Paide Reopalu kalmistule.
 
 
 
Eduard Purfeldt
 
Eduard Purfeldt sündis 15. märtsil 1890. aastal Väätsa vallas. Ta lõpetas kooli Paides aastal 1907 ja töötas seejärel erinevates ametites – kohtuuurija, tõlgi ja politseiülemana Paides ning paberivabriku haigekassa asjaajajana Türil. Aktiivse kodanikuna osales ta Paide seltsides alates 1908. aastast, olulisem oli tegevus karskusseltsi „Idu“ juhatuses ja hiljem kaubatarvitajate ühisuses „Iva“. Purfeldt oli Paide linnapea 1921-1930.
 
Paides on kahe hoone saatus tihedalt seotud Purfeldtiga. Praegune raekoda oli esialgu  ühekordne jõuka linnakodaniku elamuks ehitatud hoone. Purfeldt võttis selle linnavalitsuse kasutusse ja ehitas ümber kahekorruseliseks. Raekoda oma hilisklassitsistliku teise korrusega valmis 1925. aasta.
 
Teine hoone on Rahvamaja, mis ehitati Vabadussõja ausamba rajamiseks korjatud raha eest ja riigilt tasuta saadud Pikaküla mõisahoone palkidest. Põhjendus raha selliseks kasutamiseks oli seisukoht, et nii väike rahvas ei sa lubada endale miljonitesse kroonidesse ulatuvaid mälestussambaid. Avalikkus küsis järjest sagedamini, kas mälestusmärgiks ei sobiks paremini koolimaja, muuseum või raamatukogu, sest need on kivist ausammastest elavamad. Rahvamaja hoone ehitamist alustati 1927. aastal, avamine toimus 3. veebruaril 1929.
 
Eduard Purfeldt suri 1952. aastal ja on maetud Reopalu kalmistule.
 
August Wilhelm Hupel
 
 
August Wilhelm Hupel sündis 25. veebruaril 1737. aastal Saksamaal Weimari lähedal. Peamise osa oma elust viibis ta Põltsamaal. 1805. aastal ostis Hupel Paide kreisiarstilt nõunik  Christoph Rinnelt turuplatsi ääres Vee tn 1 asuva maja ja tuli seejärel Paidesse elama.  Paide perioodil tegeles Hupel igat liiki teenete osutamisega, teadusliku tegevuse ja laiaulatusliku kirjavahetusega. Ta annetas linna ja selle vaeste jaoks märkimisväärselt raha. Erilist tähelepanu pööras ta leskede ja orbude eest hoolitsemisele. 
 
Hupeli suurimaks panuseks linna arengule oli Paide ühe vanema kooli, ühtlasi Eesti väikelinnade esimene tütarlastekooli, asutamine. Kooli rajamiseks andis ta oma Vee tn 1 asuva maja linnale ja annetas asutatava kooli heaks 1000 bankorubla. Lisaks sellele aitas Hupel kaasa Eesti Krediidikassalt veel 1100 rubla saamisele. Kool avati pidulikult 11. veebruaril 1818. aastal. Seal alustas õppetööd 5 õpilast, kelle hulgas oli  testaatori sugulane Henriette Auguste Louise Hupel. Kooli hakati õigustatult kutsuma Hupeli tütarlastekooliks. Kuni 1856. aastani sai koolis algharidust 517 tüdrukut.
 
Hupeli kirjanduslik tegevus Paides piirdus peamiselt tema eesti sõnaraamatu täiendamisega, mille tulemusena ilmus veel enne tema surma 1818. aastal raamatu “Eesti keeleõpetus” uustrükk. Lisaks sõnaraamatu kirjutamisele oli Hupel tihedas kirjavahetuses ümberkaudsete mõisnikega osutades abi mõisate mõõtmisel ja teaduslikus valdkonnas.
 
Enne surma andis Hupel testamenditäiturile korralduse põletada eranditult kõik tema käsikirjad. Kuna kohtutäitur täitis oma ülesande kohusetundlikult, ei ole tänaseks Hupeli käsikirjad säilinud. Raamatutest palus ta need, mis sobivad, anda üle tütarlastekoolile ja ülejäänud anda kreisikoolile või müüa maha. Hupeli pärijad püüdsid järelejäänud raamatuid müüa Tartu Ülikooli raamatukogule, kuid ülikool ostis vaid mõnikümmend antikvaarset eksemplari. Pärast ülikooli otsust raamatukogu tervikuna mitte osta, hajutati see kahjuks lõplikult. Sama saatus tabas ka Hupeli mündi-, vaselõigete ja naturaalide kogu.
 
August Wilhelm Hupel suri 6. jaanuaril 1819. aastal, olles elanud siin oma elu viimased 14 aastat. Hupeli põrm on sängitatud Reopalu kalmistule.
 
 
 
 
 
 
 
Kalender
Detsember
2018
E
T
K
N
R
L
P
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31